Kai & Janet: esimene kohtumine
04.12.2017
Tervitus! Mina olen Kai – noor naine, kes kaotas 10 aastat tagasi diabeedi tagajärjel oma nägemise. See pole asi, mida kellegile soovida, aga kui ma väidaksin, et nägemise kaotus on minu elus olnud eranditult ainult halb asi, siis ma valetaksin. Tänu sellele kaotusele sai võimaluse minu ellu tulla üks ääretult tore ja erakordne koer - Janet!
Kui küsida, et kes me Janetiga sellised oleme, siis lihtsustatult öeldes oleme me tandem, kuhu kuulub üks pime ja üks erakordselt nutikas labradori retriiverist juhtkoer, kelle ühiseks nimetuseks on truudus, lojaalsus ja sõprus.
Kui ma ligi üheksa aastat tagasi esimest korda oma tulevase juhtkoeraga kohtusin, oli Janet natuke üle pooleteise aasta vanune tegelane. Meie esimest kohtumist ja neid emotsioone, mis mind tol hetkel valdasid,ei unusta ma eal.
See leidis aset 2009. aasta veebruaris Viljandis, kus toimus iga aastane traditsiooniline juhtkoerte talvine õppe- ja treeningpäev.
Ruum, kus ma koos oma elukaaslase Joosepiga ootasin, oli siginat-saginat ja suminat täis, sest igast Eestimaa nurgast olid pimedad koos oma juhtkoertega kohale sõitnud ja kuna üksteisega polnud kaua aega kohtutud, siis kasutati võimalust ja lobiseti vahepeal kaotsi läinud aeg tasa ning koeradki tegid omavahel väikestviisi tutvust.
Mina lihtsalt istusin vaikides, jälgisin inimesi ja ootasin kannatlikult. Kannatlikult kohtumist oma tulevase abilise ja sõbrakesega. Mäletan, et olin ääretult ootusärev ja elevil, sest mul puudus igasugunegi teave või info selle kohta, et millise koera ma saan. See tähendab, et loomulikult olin ma teadlik, et tõuks on labradori retriiver ja et nimeks on vist Janet, aga sellega ka asi piirdus. Ma ei teadnud, kas minu juhtkoeraks saab kollane, must või pruun labrador. Ma ei teadnud isegi seda, et millise iseloomuga minu tulevane juhtkoer on. Kas on energiline, rahulik, malbe, aeglane, tasane jms.
Olles umbes tunnike istunud, astus juhtkoeratreener Veronika mulle ligi ja ütles, et Janet on autos, et läheb toob koera sisse, et saaksime natuke omavahel tutvust teha. Ma täpselt ei tea öelda, aga ma arvan, et mu pulss tõusis lakke. Teadsin, et kohe-kohe saabub see kauaoodatud hetk, mil ma kohtun oma tulevase juhtkoeraga. Kuigi minu silmad enam nii palju ei seletanud, et oleksin ruumi teises otsas asuvat sissepääsu näinud, oli Joosepiga meie mõlemi pilk just sinna naelutatud, kui järsku Joosep ohkas heldinult ja teatas sosinal mulle eriti armsal häälel, Janetilt kordagi pilku tõstmata: „Ta on kollane ja niii armas!“
Seda tunnet, mis mind ühe hetkega valdas ja kogu mu hinge endasse mattis, on keeruline sõnadesse panna. Ma tõesti ei oska seda tunnet kirjeldada. Pimeda inimesena kerkis mul silme ette esimesena nägija ajast nähtud labradori kutsika fotodega postkaardid ja mäletan, et erilised lemmikud olidki just need kollased labradorid, sest nende tumedad kulmud ja kogu miimika olid kuidagi erakordselt armsad, et ma lihtsalt sulasin ära. Janet polnud veel ruumi teisest otsast minunigi jõudnud kui olin juba müüdud! :D
Kuigi see noor ja roheline Janet oli esimesel kohtumisel äärmiselt pelglik, sest oli veidi kohkunud sellisest meeletust rahvamassist ja teistest koertest, siis sellegipoolest tundsin ma poobikut silitades ja kõrva tagant sügades, seda enneolematut tunnet. Tunnet, mis ütles, et sellest ütlemata armsast tegelasest saabki minu truu kaaslane, minu sõber, minu kõige-kõigem, kellele saan oma edasises elus toetuda ja loota ning Janet pole mind kordagi selles osas alt vedanud!
Janet ei ole lihtsalt juhtkoer, vaid nagu ma alguses eespool juba kirjutasin, siis tegu on minu elupäästjast sõbraga, kelle truudus ja lojaalsus on hindamatu väärtusega. Oma teekonnast tänaseni, kus oleme juba ligi üheksa aastat ühte ja sama jalga-käppa astunud, plaanin kirjutada järgnevates postitustest. Räägin lugusid, mismoodi on Janet mind sõna otseses mõttes päästnud auto alla jäämisest, mismoodi sai Janetist ilma treeninguta ka hüpokoer, mismoodi teeb Janet oma nutikuse ja tarkusega silmad ette isegi inimestele ja mismoodi me ühtse tandemi ehk meeskonnana toimime ja mismoodi me ühiselt oleme maailma vallutanud!
 |
Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk
