Kai & Janet: sõpruse algus
14.01.2018
Kuigi Janet oskas kõikidest juhtkoerte oskustest esimesel kohtumisel ainult otsesuunda hoida, pooltel kordadel enne sõiduteed seisatada ja uksi otsida, siis mina olin enam kui rahul. Ma olin lausa vaimustuses ja oleksin soovinud kohe esimesel kohtumisel poobiku endaga koju kaasa smuugeldada. Kuid paraku polnud see võimalik ja nii pidin raske südamega jätma selleks korraks Janetiga hüvasti. Järgmise kohtumise leppisime treeneriga kokku juba kuu aja pärast - märtsi teises pooles, et alustada pimeda ja juhtkoera vahelist kokkuõpet.
Õnneks lendas vahepealne aeg linnutiivul ja ma ei pidanudki väga palju igatsustunde all kannatama. Mäletan üpris hästi meie teist kohtumist ja seda seepärast, et õues oli märtsikuule kohaselt lirtsuv ja plärtsuv ning mina... khm, ütleme nii, et mina polnud vist endale päris hästi aru andnud, et mul tuleb terve pikk päev märja ja liivase koeraga tegeleda. Mul oli nimelt seljas valge jope, valged kindad, valged saapad, valge õlakott ja helesinised teksased. Täpselt ideaalne outfit koeraga trenni tegemiseks :D
See oli esimene ja seni ka viimane kord, kui ma olen end Janetiga nii valgesse riietanud. Põhjus on lihtsamast lihtne - poobikul on imetabane anne pritsida oma tagumiste käppadega mulle liiva nabani.
Seda ilma liialdamata. Ma ei tea, kas see tuleneb Janeti puhul labradorile tavatult lühikeste jalgade tõttu või on preilil lihtsalt selline omapärane liikumisviis, kus hoogsalt vänderdab oma tagumikuga.
Kuid mind see ei morjendanud, et pritsis mu porikäkiks, sest rõõm oma tulevase juhtkoeraga koos liikuda oli kõigest muust üle. No hiljem, kui ma koju sõitsin, siis vbla sain natuke imelikke ja küsivaid pilke, sest mul polnud ju põhisüüdlast enam kõrval tatsumas, mis oleks reetnud määrdunud riiete põhjuse.
Ma natuke tahaksin kirjutada ka Janeti iseloomust, sest tegu pole sugugi tavapärase labradori retriiveriga. No selles mõttes, et kui mõtlete "labrador", siis peaks kohe silme ette tulema selline hoogsalt saba liputav ja kõigiga seltsida sooviv tegelane... mkm, kuid mitte minu Janet. Ta võib ju ametlikult tõu poolest olla sõbralik, seltsiv, mänguline ja kõik need muud toredad iseloomustavad sõnad, kuid Janeti puhul selle erinevusega, et...
a. Ma ise valin, millal ja kellega ma sõbralik ja sõber olen. Ainult sihikindlad ja kannatlikud inimesed saavutavad tulemuse ja kui nad on selle saavutanud, siis jäävad nad alatiseks minu südamesse.
b. Inimesed ärge tulge minuga seltsima, see tähendab juttu puhuma või mulle ütlema, et olen niii nunnu - ma tean seda isegi. Kui ma tahan seltsida, siis oota kannatlikult, vbla tulen ma ise tutvust soetama, no kui mul parasjagu just selleks tuju ja aega on... või tahtmist.
c. Ma mängin ainult nendega, kelle olen oma sõbraks heaks kiitnud.
Teeme kohe asjad selgeks - mingi viineriga mind sõbraks ära ei osta ja mängima ei meelita.
d. Ma võin ju olla tõu poolest vee- ja linnukoer, aga ausalt öeldes tekitab vesi minus põlgust ja partidest ei arva ma ka suurt midagi, kui nad pole just eelnevalt küpsetatud ja hautatud.
Just selline kirjeldus annab aimdust minu isepäisest- ja teadlikust koerapreilist. Seda suhtumist sain ma korduvalt ise mitmetel kohtumistel ja treeningpäevadel tunda, kui harjutasime ja lihvisime omavahelist koostööd. Iga kord, kui mina ootusärevalt Tartusse sõitsin ja bussilt maha astusin, põrnitses Janet mind altkulmu eriti kahtlustaval ilmel. Kuid ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja nii ma järjekindlalt kiitsin, silitasin, patsutasin ja andsin tehtud tubli töö eest maiust ning minu nädalate pikkune kannatlikus viis lõpuks sihile! :)
See on samamoodi üks nendest hetkedest, mis mul kunagi ei unune. Ma ei mäleta enam, et mitmendat korda ma Pärnu-Tartu bussilt maha astusin ja Janeti kõrvale maha kükitasin, et järjekordselt seda altkulmu põrnitsevat juhtkoerahakatist tervituseks silitada ja patsutada, kui äkitselt tõmbas keelega õrnalt üle mu põse. "Ta reageeris!" hüüatasin ma treenerile. Ma olin nii heldinud ja üritasin veel üht musi välja meelitada, aga no see jäi siiski selle päeva ainsaks, kuid selle eest eriliseks. Ega musitamistega ei saagi siin liiale minna. Ikka tasa ja targu nagu ühele väärikale juhtkoerale kohane. See oligi siis see jäämurdumise hetk meie suhtes ja alates sellest tagasihoidlikust žestist, mille osaks oli mul au saada, hakkas Janet mind aina enam ja enam usaldama, võttes mu sõpruse vastu ja kiites mu heaks. Oeh, minu pisike isepäine sõbrake! :)
Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk
http://www.puhtapime.ee
