Külalispostitus: kolm kuud koeraga, kel on väärkoheldud minevik!
17.01.2019
Täna möödub sellest hetkest kolm kuud, mil võtsime enda hoole alla väärkoheldud minevikuga koera. On olnud muresid, on olnud rõõme, on olnud magamata öid. See teekond on kohati olnud raske, aga mitte kordagi ei ole ma mõelnud ega soovinud, et ma poleks seda koera endale võtnud. Kuigi ta on meeletult armukade ja tema käitumismustritest võib endiselt välja lugeda ta mineviku raskusi, on temast siiski saanud meie pere liige ja ma ei kujutaks elu temata enam ettegi.
Käpik on muutnud mu elustiili. Tänu temale olen ma sunnitud end iga päev vähemalt kaks korda õue ajama. Kui poleks teda, ei viitsiks ma end eluski nii palju liigutada, aga koer tahab ju jalutamist, seega tuleb minna – iga ilmaga! See jalutamine on positiivset mõju avaldanud ka mu kaalule, millega ma peale kolmanda lapse sündi parajalt kimpus olen olnud. Kui ma kunagi ilusaks ja kõhnaks saan, on see justnimelt tänu Käpikule!
Käpik käib meiega igal pool kaasas – nii jalutamas, kui ka kelgutamas, maal vanaema juures, poes ja metsas matkal. Ta tuleb minuga isegi vetsu kaasa, nagu mul neid kompanjone seal veel vähe oleks (kõige vanem tütar on 4a, poiss on 2.5a ja pisem tüdruk on 5k).
Üks asi Käpiku käitumises siiski veel on, millega ma päris rahul ei ole ja mida ma hetkel ka kuidagi parandada ei oska. Nimelt on Käpik metsikult armukade! Ta mind nii palju hoidma ja kaitsma hakanud, et ei luba teistel loomadel minu juurde tullagi! Kui Käpik näeb, et mõni kass mulle läheneb, jookseb ta kohe kohale ja haugub kurjalt, üritades kassi minema hirmutada. Ka Sämmit, meie teist koera, ei luba Käpik minu juurde. Iga kord, kui Käpik näeb, et Sämmi minu juures on, tormab ta Sämmile kallale – haugub ja hüppab koerale hammastega kõrri... Pean vajalikuks mainida, et Käpik on 7kg kaaluv, kassi mõõtu koer ja Sämmi on ca 50kg ja meenutab pigem vasikat, kui koera, seega ma ei tea mida see Käpik endast õige arvab, sest Sämmi võiks temasuguseid hommikusöögiks süüa. Õnneks on Sämmi siiski nii flegmaatiline, et ei tee Käpikule midagi ning astub lihtsalt rahulikult eemale. Käpik on seejuures muidugi rahulolev – tema võit, kõik paid ja hellused kuuluvad tema arvates ainult talle!
Aga küllap me sellegi halva käitumisnoodi temast kuidagi välja juurime ja talle kinnitatud saame, et hellust ja armastust jagub kõigile – ei ole põhjust kade olla!
Käpiku parimaks neljajalgseks sõbraks (või peaksin ütlema sõbrannaks?) on ootamatult kujunenud hoopis meie kääbusküülik! See on kohe täitsa lahe vaatepilt, kuidas need kaks teineteist toas taga ajavad ja laua all kaisus pikutavad... Nii, kui Käpik kuuleb, et küülikupuuri ukse lahti teen, tormab ta kohale, et oma sõbraga tagaajamist mängima asuda. Ootamatu, aga väga lahe sõprus!
Lõpetuseks tahan ma julgustada kõiki, kes seni on kahelnud kas pakkuda kodu mõnele varjupaiga loomale – tehke seda! See loom on teile elulõpuni tänulik ja truu! Varjupaigad on ju õnnetuid loomi pungil täis. Eriti nigelas seisus on vanemad loomad. Keegi neid ei taha, sest kutsikad ja kassipojad on ju palju armsamad! Aga kauaks? Ka need väiksed kiisud ja kutsud kasvavad suureks. Andke kodusoojuse tundmise võimalus ka vanematele loomadele!
Väärkoheldud looma kodustamine osa 1 (LINK) ja osa 2 (LINK).
Autor (pilt ja tekst): Janeli, www.lipsuke.com
